Usun, et ei leidu ühtegi õigustekstidega kokku puutunud inimest, kellele poleks kunagi silma jäänud sõna mistahes liigkasutus. Mistahes on juriidilises keeles sedavõrd juurdunud, et esineb hämmastava järjekindlusega nii seadustes, määrustes, kohtudokumentides kui ka paljudes teistes õigustekstides.
Kas ei tasuks aga hoopiski mõelda, millist tähendust see meile nii harjumuspäraseks muutunud sõna üldse kannab? Siiani on juureldud üksnes küsimuse üle, kas kirjutada mistahes kokku või lahku (hetkel on lubatud mõlemad variandid, nii mistahes kui ka mis tahes), mitte aga selle üle, kas see lause tähenduse edasiandmise seisukohalt üldse vajalik on. Mulle tundub, et juhtudel, kus mistahes tähendust ei kanna, oleks mõistlik see üldse lausest välja jätta ning juhtudel, kus see siiski lause mõistetavuse seisukohalt tähendust võiks omada, asendada see mõne muu, vähem kulunud sõnaga.
Vaatleme alustuseks näiteks VÕS § 435 lg-t 2:
Kindlustusvõtja võib nõuda ärakirja mis tahes enda poolt lepingu suhtes kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis tehtud tahteavaldusest.
Juhul kui seadusandja on soovinud rõhutada, et kindlustusandja võib nõuda ärakirja kõikidest tahteavaldustest, siis oleks ju igati sobilik asendada mis tahes sõnaga igast. Samas ei muutuks lause mõte ka sellest, kui mis tahes üldse lausest välja jätta. Selleks, et muuta seda lauset paremini loetavaks, tasuks kaaluda ka kõrvallause kasutamist. Seega võiks VÕS § 435 lg 2 näha pärast mõningast muutmist välja järgmine:
Kindlustusvõtja võib nõuda ärakirja (igast) enda tahteavaldusest, mis on tehtud lepingu suhtes kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis.
Kui peatuda hetkeks veel võlaõigusseadusel ja vaadelda näiteks VÕS § 11 lg-t 1, siis tundub siinkohal mõistlik mis tahes üldse välja jätta, ilma et sätte tähendus sellest muutuks. Üheks võimaluseks oleks ka mis tahes asendamine sõnaga mõnes.
Lepingu võib sõlmida suuliselt, kirjalikult või mis tahes muus vormis, kui seaduses ei ole sätestatud lepingu kohustuslikku vormi. → Lepingu võib sõlmida suuliselt, kirjalikult või (mõnes) muus vormis, kui seaduses ei ole sätestatud lepingu kohustuslikku vormi.
Ka näiteks VeeS § 265 lg-s 2 sobiks asendada sõna mis tahes sõnaga iga, kuigi lause mõte ei muutuks ka sellest, kui mis tahes üldse ära jätta:
Saasteaine ehk reoaine on mis tahes aine, mis võib põhjustada reostust. → Saasteaine ehk reoaine on (iga) aine, mis võib põhjustada reostust.
Seega võiksid õigustekstide loojad alati, kui tekib kiusatus kirjutada oma teksti järgmine mistahes, juurelda esmalt selle tähenduse ja vajalikkuse üle ning see võimaluse korral kas üldse ära jätta või asendada mõne muu sobiva, kuid vähem kulunud sõnaga.
Kas ei tasuks aga hoopiski mõelda, millist tähendust see meile nii harjumuspäraseks muutunud sõna üldse kannab? Siiani on juureldud üksnes küsimuse üle, kas kirjutada mistahes kokku või lahku (hetkel on lubatud mõlemad variandid, nii mistahes kui ka mis tahes), mitte aga selle üle, kas see lause tähenduse edasiandmise seisukohalt üldse vajalik on. Mulle tundub, et juhtudel, kus mistahes tähendust ei kanna, oleks mõistlik see üldse lausest välja jätta ning juhtudel, kus see siiski lause mõistetavuse seisukohalt tähendust võiks omada, asendada see mõne muu, vähem kulunud sõnaga.
Vaatleme alustuseks näiteks VÕS § 435 lg-t 2:
Kindlustusvõtja võib nõuda ärakirja mis tahes enda poolt lepingu suhtes kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis tehtud tahteavaldusest.
Juhul kui seadusandja on soovinud rõhutada, et kindlustusandja võib nõuda ärakirja kõikidest tahteavaldustest, siis oleks ju igati sobilik asendada mis tahes sõnaga igast. Samas ei muutuks lause mõte ka sellest, kui mis tahes üldse lausest välja jätta. Selleks, et muuta seda lauset paremini loetavaks, tasuks kaaluda ka kõrvallause kasutamist. Seega võiks VÕS § 435 lg 2 näha pärast mõningast muutmist välja järgmine:
Kindlustusvõtja võib nõuda ärakirja (igast) enda tahteavaldusest, mis on tehtud lepingu suhtes kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis.
Kui peatuda hetkeks veel võlaõigusseadusel ja vaadelda näiteks VÕS § 11 lg-t 1, siis tundub siinkohal mõistlik mis tahes üldse välja jätta, ilma et sätte tähendus sellest muutuks. Üheks võimaluseks oleks ka mis tahes asendamine sõnaga mõnes.
Lepingu võib sõlmida suuliselt, kirjalikult või mis tahes muus vormis, kui seaduses ei ole sätestatud lepingu kohustuslikku vormi. → Lepingu võib sõlmida suuliselt, kirjalikult või (mõnes) muus vormis, kui seaduses ei ole sätestatud lepingu kohustuslikku vormi.
Ka näiteks VeeS § 265 lg-s 2 sobiks asendada sõna mis tahes sõnaga iga, kuigi lause mõte ei muutuks ka sellest, kui mis tahes üldse ära jätta:
Saasteaine ehk reoaine on mis tahes aine, mis võib põhjustada reostust. → Saasteaine ehk reoaine on (iga) aine, mis võib põhjustada reostust.
Seega võiksid õigustekstide loojad alati, kui tekib kiusatus kirjutada oma teksti järgmine mistahes, juurelda esmalt selle tähenduse ja vajalikkuse üle ning see võimaluse korral kas üldse ära jätta või asendada mõne muu sobiva, kuid vähem kulunud sõnaga.