Usun, et ei leidu ühtegi õigustekstidega kokku puutunud inimest, kellele poleks kunagi silma jäänud sõna mistahes liigkasutus. Mistahes on juriidilises keeles sedavõrd juurdunud, et esineb hämmastava järjekindlusega nii seadustes, määrustes, kohtudokumentides kui ka paljudes teistes õigustekstides.

​Kas ei tasuks aga hoopiski mõelda, millist tähendust see meile nii harjumuspäraseks muutunud sõna üldse kannab? Siiani on juureldud üksnes küsimuse üle, kas kirjutada mistahes kokku või lahku (hetkel on lubatud mõlemad variandid, nii mistahes kui ka mis tahes), mitte aga selle üle, kas see lause tähenduse edasiandmise seisukohalt üldse vajalik on. Mulle tundub, et juhtudel, kus mistahes tähendust ei kanna, oleks mõistlik see üldse lausest välja jätta ning juhtudel, kus see siiski lause mõistetavuse seisukohalt tähendust võiks omada, asendada see mõne muu, vähem kulunud sõnaga.
 
Vaatleme alustuseks näiteks VÕS § 435 lg-t 2:
 
Kindlustusvõtja võib nõuda ärakirja mis tahes enda poolt lepingu suhtes kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis tehtud tahteavaldusest.
 
Juhul kui seadusandja on soovinud rõhutada, et kindlustusandja võib nõuda ärakirja kõikidest tahteavaldustest, siis oleks ju igati sobilik asendada mis tahes sõnaga igast. Samas ei muutuks lause mõte ka sellest, kui mis tahes üldse lausest välja jätta. Selleks, et muuta seda lauset paremini loetavaks, tasuks kaaluda ka kõrvallause kasutamist. Seega võiks VÕS § 435 lg 2 näha pärast mõningast muutmist välja järgmine:
 
Kindlustusvõtja võib nõuda ärakirja (igast) enda tahteavaldusest, mis on tehtud lepingu suhtes kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis.
 
Kui peatuda hetkeks veel võlaõigusseadusel ja vaadelda näiteks VÕS § 11 lg-t 1, siis tundub siinkohal mõistlik mis tahes üldse välja jätta, ilma et sätte tähendus sellest muutuks. Üheks võimaluseks oleks ka mis tahes asendamine sõnaga mõnes.
 
Lepingu võib sõlmida suuliselt, kirjalikult või mis tahes muus vormis, kui seaduses ei ole sätestatud lepingu kohustuslikku vormi. → Lepingu võib sõlmida suuliselt, kirjalikult või (mõnes) muus vormis, kui seaduses ei ole sätestatud lepingu kohustuslikku vormi.
 
Ka näiteks VeeS § 265 lg-s 2 sobiks asendada sõna mis tahes sõnaga iga, kuigi lause mõte ei muutuks ka sellest, kui mis tahes üldse ära jätta:
 
Saasteaine ehk reoaine on mis tahes aine, mis võib põhjustada reostust. → Saasteaine ehk reoaine on (iga) aine, mis võib põhjustada reostust.
 
Seega võiksid õigustekstide loojad alati, kui tekib kiusatus kirjutada oma teksti järgmine mistahes, juurelda esmalt selle tähenduse ja vajalikkuse üle ning see võimaluse korral kas üldse ära jätta või asendada mõne muu sobiva, kuid vähem kulunud sõnaga.

Toimetamise käigus on mul tulnud väga sageli parandada sarnassõnade käsitlema ja käsitama väärkasutust. Kui sõna käsitlema tähendus on millegagi tegelema või midagi arutama, siis käsitama tähendab aru saama, mõistma, tarvitama, rakendama.
Toon siinkohal paar näidet, millest tulevad ilmekalt esile eksimused nende sõnade kasutuses:

Tegevuskohana tuleb käsitleda keskkonnaluba vajava tegevuse asukohta. → Tegevuskohana tuleb käsitada keskkonnaluba vajava tegevuse asukohta.

Selles näitelauses on tahetud öelda, et tegevuskohana tuleb mõista keskkonnaluba vajava tegevuse asukohta ja seega tuleks siin kindlasti asendada sõna käsitleda sõnaga käsitada.
 
Järgmises näitelauses on aga olukord vastupidine:

Nimetatud küsimust käsitatakse § 6 lg-s 3. → Nimetatud küsimust käsitletakse § 6 lg-s 3.

Siinkohal tahetakse teada anda, et küsimus leiab kajastust § 6 lg 3 p-s 4, mitte aga seda, et küsimust mõistetakse § 6 lg 3 p 4 tähenduses.
​
Seega on oluline teadvustada nende õigustekstides sageli esinevate sarnassõnade tähenduserinevusi, et tagada teksti ühene mõistetavus.

Õigustekstides ei saa enamasti üle ega ümber erinevatele õigusakti paragrahvidele, lõigetele jt jaotistele viitamisest. Kuidas seda aga nii teha, et lõpptulemus oleks korrektne?

Õigustekstides leiduvate jaotiste lühendid on: § (paragrahv), lg (lõige), p (punkt), ap (alapunkt)  ja art 
(artikkel). Käänamisel lisatakse neile käändelõpp alates sisseütlevast käändest, mitte aga omastavast käändest, nagu pahatihti tekstides kohata võib. Seega ei lisandu lühenditele käändelõppude märkimisel ka tüvevokaali i (mitte §-is 5, vaid §-s 5). 

Lisaks on oluline meelde jätta, et käändelõpp märgitakse üksnes kõige viimase alajaotuse lühendile (mitte §-s 6 lg 4 p 2, vaid § 6 lg 4 p-s 2). 

Loetelude puhul on oluline kasutada alati ka mitmuse tunnust (lg-tes 1, 4 ja 7). 

Kui viitamisel on tegemist loetelurühmadega, siis tuleb need eraldada semikooloniga ja viimase loetelurühma ette kirjutada ning (§-des 5 ja 8; § 6 lg-tes 1 ja 3 ning § 6 lg 1 p-s 2).


NB! Veel mõningaid olulisi seiku, mis tasuks kindlasti meelde jätta:

•  Mitmust ei väljendata topelt paragrahvi märgiga §§ (mitte §§ 5 ja 7, vaid §-d 5 ja 7).
  
•  Alajaotuse tähise ja sellele järgneva numbri vahel peab alati olema tühik (mitte §9, vaid § 9).
  
• Sõna või kasutamine nõuab alati ainsust (mitte §-des 6 või 8, vaid §-s 6 või 8).
  
• Kui soovitakse osundada kindlale alajaotuse vahemikule, siis on oluline silmas pidada, et kasutataks kindlasti mõttekriipsu, mitte aga sidekriipsu (seega mitte §-des 6-9, vaid §-des 6–9). Lisaks on võimalik vahemikku tähistada ka järgarve kasutades, nt 6.–9. §-s.
  

Õigustekste toimetades on minu tähelepanu köitnud sõna ilmselt mitmetähenduslikkus ja sellest tulenevad ohud teksti mõistmisele. Nimelt võib ilmselt tähistada nii millegi toimumise tõenäosust kui ka kindlat asjade seisu. Seetõttu paneb mind imestama fakt, et sõna ilmselt meie õiguskeeles (eeskätt aga just seaduskeeles) nii laialdaselt kasutusel on. Sõna ilmselt võib leida pea igast seadusest ja kahjuks jääb enamikul juhtudest lahtiseks, kumba tähendust sõna ilmselt konkreetsel juhul kannab.

Esimese näite tooksin keskkonnaseadustiku üldosa seadusest (KeÜS § 46):
Keskkonnaloa andmise menetlusest ilmselt puudutatud isikute teavitamine avatud menetluse korral.
Nimelt võib siinkohal jääda arusaamatuks, kas isikud, keda avatud menetluse korral teavitatakse, on keskkonnaloa andmise menetlusest tõenäoliselt või ilmselgelt puudutatud.

Teise näite valisin äriseadustikust (ÄS § 366 lg 3):
 Kui sundlõpetamise aluseks oleva puuduse või muu asjaolu saab ilmselt kõrvaldada, määrab kohus aktsiaseltsile eelnevalt tähtaja puuduse või asjaolu kõrvaldamiseks.
Taaskord jääb lahtiseks, kas puuduse või muu asjaolu, mis on sundlõpetamise aluseks, saab kõrvaldada kindlasti või puudub selles osas igasugune kindlus.

Seega oleks minu soovitus kasutada õiguskeeles nende kahe tähenduse eristamiseks pigem sõnu tõenäoliselt ja ilmselgelt, mitte aga mitmetähenduslikku sõna ilmselt.